Teistega arvestamisest

Olin põhimõtteliselt valmis seda postitust eile õhtul koju jõudes kirjutama, aga mu tuju rikkusid need mudased jalajäljed, mis ma vannitoast leidsin. Sellest vannitoast, mille põrandat ma just enne kodust väljumist pesin. Nii palju siis teistega arvestamisest:) 

Aga alustan algusest, sellest, millest ma eile õhtul tegelikult soovisin kirjutada! Ma pole olnud pere ainus laps, kuid klassikalises kooskasvamise võtmes ma pole teistega arvestavaks inimeseks kasvanud. Küll aga pole kunagi hilja ise tegeleda sellega ja üks päev ma avastasingi end mõtlemast, et oot-oot, ma ju teoorias rääkisin veel Eestiski olles, et ah, küll me selle väikeses toas kahekesi olemisega hakkama saame, kui vaja, siis anname teisele ruumi ja õhku ja üksinda olemise aega. Ja siis praktikas... me pole seda Rebeccaga teinud. Miks? Sest MINA polnud vajadust näinud. Rebecca on tihti oma UK sõbrantsidega koos ja siis on kogu tuba minu päralt. Järgmine mõte, aga äkki tahab Rebecca mõni kord oma sõbrantse siia ka kutsuda ja võibolla minu pärast ta ei taha-julge seda teha? Selge, teema on selline, millest Rebeccaga arutada. Jep, ta pole meie toas filmiõhtut või peole mineku pre-party´t meie toas korraldanud, sest olen enamasti õhtuhakul kodus ja ta ei taha mind segada. Ma ütlesin talle, et ta võib alati mulle öelda ja uurida, mis mu plaanid on ja mis tema mõtted on, et kuidagi saame klapitada ikka. Et tegelikult mind ju ei häiri, kui ta sõbrants tuleb siia ja nad koos filmi vaatavad. Ja sellest vestlusest oli kasu, neljapäeval käiski ta kursaõde meie toas filmi vaatamas. No väga okei oli, mina vaatasin oma sarja või kuulasin kõrvaklappidega muusikat, nemad kihistasid Rebecca voodis filmi peale naerda. Ja meie vestluse alguses juba ütlesin, et by the way, reedel ei pea ka pre-party jaoks teist kohta otsima, et ma otsin endale ise reede õhtuks tegevust, et nad rahus saaksid meie toas olla. Rebecca muidugi ütles, et eiii, ainult siis, kui mul tegelt ka plaanid on, et ma ei jumala eest ei hakkaks ekstra selleks plaane tegema, et tema ei taha, et ma tunneks end väljavisatuna. Aga no ei tundnud, ma ise ju pakkusin välja:) Täitsa uhke tunne oli enda üle, et ma avastasin pilukese, kus kasvatada end teistega rohkem arvestavaks inimeseks, jee.

Mis ma aga plaani siis võtsin? Tahtsin kangesti ühte värsket salatit, sest ma pole söönud mitte aurutatud või pannilt läbi käinud salatilehte juba... pea kaks kuud! Jeebus! Ja no värske salati leidmiseks peab siinmail guugeldama ja seiklema. Ja pärast seda kinno! Kellajaliselt ja žanri poolest sobis Kingsman 2 ja algusega 21.40. Sättisin end ikka ilusaks ka enne minekut, reede õhtu ikkagi ja no... võibolla tahan ma Gorani ka seltsi kutsuda või midagi:D Sirgendasin juukseid ja astusin välja. Whaaaaat, vihma sajab horisontaalselt?? Ehk siis meile on kohale jõudnud sügis. Kraade ca 25-26 ja vihma ladistab kogu aeg. Vihmavarju all võid olla, aga läbimärg oled ikka. Metroopeatusesse, ehk pärast 1,5 kilomeetrit käimist olid mu teksad vöökohani ligemärjad. Aga no seda õnneks vaid ühelt poolt:D Ja siis hakkasin veel selle peale mõtlema, et ma olen siin olles ka emotsioonitsemise osas neutraalsemaks muutunud. Võtnud asju-hetki-situatsioone sellisena nagu nad on ja pole liialt palju energiat selle peale kulutanud. Teema oli just aktuaalne, sest ma Eestis oleks ette kujutanud, kuidas see horisontaalne vihm oleks mind närvi ajanud. Et kurjam, sirgendan juukseid ja salatibaari jõudes olen lokilammas, ma ju ei plaaninud niiiii. Aga eile... no see vihm ajas mind kõva häälega naerma, see oli niimoodi, et noh, sadas kogu aeg, aga vahepeal tuli tuuleiiliga siis selline pangetäis vett horisontaalselt. Ja kui sel hetkel sattusin tänaval kellegiga vastakuti, siis naersime üksteisele kõva häälega, sest see oli absurdne:D Ma ei mäleta, et ma selliste vihmahooguse keskel oleks enne olnud. Ja siis kinos... Mulle film iseenesest meeldis, aga mulle ei meeldinud see, et tänapäeval tehakse nii palju eriefekte arvutis. Et film hakkas ja esimesed 10 minutit oli arvutiga tehtud:D No mida hekki, milleks neid näitlejaid üldse vaja on:D Ja siis ma lihtsalt leppisin, ennemuiste oleks see emotsioon tervet mu filmielamust "rikastanud", aga nüüd ma lihtsalt lasin sel minna, sest maailm lähebki sinna suunda, et kõik on tehnoloogiline ja ma lihtsalt tundsin rõõmu, et ma olen näinud ka filme, kus päriselt ka autosid lõhutakse ja inimesed kaklevad oma käte ja jalgadega:D

Muidugi see kinnominek oli ka omaette ooper. Pilet oli hiinakeelne, saali ja istekoha leidmiseks oli kolm märki- 10, H ja 7. Ouukeeei, milline neist näitab saali, milline rida ja milline istekohta?:D Õnneks-õnneks jõudsin õigesse saali ja ilmselt ka õige istekoha peale, vähemalt keegi ära ei ajanud...

Ja siis ma avastasin eile veel sellise laheda asja ka, et kuna vihma ju sajab kogu aeg ja vihmavarjud on igal pool, siis suurematesse siseruumidesse minnes on ukse kõrval selline metallist kastikene, kust sa võtab oma vihmavarjule koti, et see ei tilguks ja tolkneks märjana sul kaasas. Niii mugav! Ma neid kastikesi olin enne ka näinud, aga polnud sisse vaadanud, eile tabasin ühed inimesed teolt ja kinos oli väga mugav vihmavarju selle koti sees enda kotti panna.